Mõne aja eest võttis minuga ühendust Photopoint ning soovis, et ma testiksin Tamroni 70-200 f/2.8 SP Di VC USD. Selles postituses kirjutan enda kogemustest selle objektiiviga ning püüan anda oma hinnangu. Kirjutist illustreerivad Nikon D90 ning Tamron 70-200 f/2.8 SP Di VC USD’ga tehtud fotod. Fotodel on muudetud värvitoone ning aidatud teravusele kaasa.
Esmamuljed olid poest suurt ning massiivset objektiivi kaasa võttes positiivsed. Ehituskvaliteet on tipptasemel (mis sellise hinnasildi juures on lausa kohustuslik), nii teravustamis- kui ka fookuskauguse muutmise rõngad on tihked ning tummised, loksudest pole jälgegi. Kui fookuskauguse muutmiseks mõeldud ketas on pea 3,5cm lai, siis teravustamiseks on antud vaid 1,5cm laiune, mis on algul veidi ehmatav, sest esmapilgul võib tunduda, et nii pisikene kettake jääb liiga peenikeseks. Samas võib see olla ka täiesti harjumise asi, sest tegelikult ei kasutanud mina testiperioodi vältel manuaalset teravustamist pea kordagi.
Teravustamisest rääkides tuleb kiita Tamroni meistrimehi, kes on saanud hakkama üsna vaikse ning väga (!) kiire teravustamismootoriga. Eriti muljetavaldavaks teeb kiiruse tajumise see, et tegemist on siiski teleobjektiiviga, mitte pisikese kitikaga. Teravustamine käib kindlalt ning konkreetselt, puudub saagimine või mõningane kahtlemine.
Kuna Nikon (erinevalt Pentaxist) ei paku kaamerasisest pildistabilisaatorit, siis tuleb selle eest maksta objektiivi ostes. Tamroni poolt pakutav stabilisaator teeb oma tööd hästi ning läbi pildiotsija vaadates on stabilisaatori töö väga hästi tajutav ning silmaga eristatav, mis tähendab, et pimedas ning hämaras pildistades saab lükata piiri uduse ning terava pildi vahel veel veidi kaugemale.
Tulles pildikvaliteedi juurde, on tegu korraliku objektiiviga, mis siiski füüsikaseaduste vastu ei saa. Kui fookuskauguse alguses (70mm) on võimalik avaga f2.8 saada väga terav pilt, siis 200mm pealt tuleb leppida sama ava juures siiski udusema kujutisega, mis on loomulik, sest kusagilt peab vahe fix-objektiividega sisse tulema. F4.0 on juba üsna terav ning enamasti ka piisav, kui väikese järeltöötlusega pilte parandada plaanitakse. Meeldiva üllatusena ei leidnud ma üheltki fotolt kromaatilist aberratsiooni (CA), mille käes kannatavad ka mitmed kallima klassi objektiivid.
Kokkuvõte:
+ Tugev ning kindel koostekvaliteet
+ Kiire, täpne ning vaikne teravustamine
+ Värinastabilisaator
+ Fookuskauguse muutmisel ei pikene objektiiv pikkus
– Varjuki ning bajonetipoolse otsakorgi kinnitamine Tamronile
iseloomulikult keerulisem (ja täpsust nõudvam) kui teistel tootjatel
(-) AF defekt, mis siiski parandatud sai
Tegemist on tugeva konkurendiga kaameratootjate objektiividele, mis üllatab nii kooste- kui ka pildikvaliteediga ning mida ei tohiks pelgalt nime pärast alahinnata.
Modell: Paula