Reede, 25. aprill. Sisenen jõusaali, kui saan sõnumi Margolt, mida esialgu ei taha absoluutselt uskuda. Pakutakse nimelt BMW esimest seeriatootmisse jõudnud elektriautot pildistada ning seda vaid sel õhtul. Kohe pärast seda õhtut vurab särtsakas pill Tallinnasse ning asja teeb veelgi erilisemaks, et väidetavalt ei plaanita lähikuudel Eestisse juurde neid pille tuua. Tänase seisuga peaks neid olema Eestis kokku ca 2. Ühesõnaga see improsessioon võttis jala korralikult värisema küll. Kes esmamuljetest huvitatud pole võib hakata allapoole kerima, teistele aga kirjutan natuke esmakohtumisest.

Tegemist on BMW ainukese hetkel seeriatootmises oleva elektriautoga, mis minu silmis erineb teistest Leaf’idest ja PSA kontserni pisikestest tulnukatest välimuse ning kiirusnäitajate poolest (jätame siinkohal Tesla arvestusest välja, sest nii sihtgrupp kui ka hind on neil üsna erinevad). Kui varem räägiti, et Nissan Leaf näeb “teistsugune” välja, siis i3 teeb Nissanile kergelt öeldes tuule alla.

Küljelt on näha küljekarpide juures olevat efektset sinist ääristust, mis lisab nö pisikesele pereautole kena koguse vürtsi juurde. Samuti ei leia kapoti küljest BMW-like võredega “neerusid”, vaid hoopis plastikust imitatsiooni, mis, tuleb tunnistada, näeb tõesti lahe välja. Kapoti enda alt vaatab vastu pisikene pakiruumikene, kuhu visata laadija juhtmestik vms pisikest.

Ehk mahutab ka kaks poekotti. Ilmselt kaalusäästmise eesmärgil on huvitava detailina isegi eesmiste kojameeste hoovad seest tühjad. Samuti on sarnast ideed jälgitud kere juures, kus mitmed osad on karbonist. Üleni efektse auto juures mõjuvad naljakalt lisavarustusena paigaldatud 19 tolliste valuvelgede küljes istuvad imepisikese laiusega esirehvid, mis võiksid pigem kuuluda mõne kaherattalise varustusse.

Kui tavaliselt olen palunud mõneks eest-küljelt foto jaoks rattad välja keerata, siis seekord jääb ära. Praktilise vaatenurgaga tõden, et kogu tagaluuk on klaasist ning mõtlen, kui kaua see kriimustamata Eesti oludes võiks püsida. Lisan veel juurde, et tegemist on nö laudaustega sõidukiga, mille tagumisi uksi saab avada vaid siis lahti, kui juhil või tema kõrvalistujal tuju tuleb. Hälli ning väikelaste paigutamiseks on see aga ülimalt mugav lahendus. Väikelaste jaoks ilmselt ka ohutum.

Sõit. Nagu kõigi elektriautodega, on ka seda autot saatvaks hääleks vaikus. Vaid möödasõiduks vajalike kiiruste juures “tuhisedes” hakkab kõrvu tuulemüra. Varasemalt kirjutasin, et see elektriauto erineb teistest omalaadsetest võimsuse poolest ning nii see tõesti on, sest see pisikene rakett liigub “sajani” kõigest 7,2 sekundiga (võrdluseks Citroen C-Zero vajab selleks 15 sekundit ning Nissan Leaf  ca 10).

Nagu ka Teslal, on ka i3-l regeneratiivne pidurdussüsteem, mis sisepõlemismootoriga harjunutel võtab kindasti aega, et sellega kohaneda. Samas teadjamad väidavad, et sellega harjub väga kiiresti ja natuke liiklust jälgides on väga mugav ning piduripedaali jaoks vaat, et puudubki vajadus.

Aga oodake, see pole veel kõik! See auto püsib isegi kurvides hästi teel. (Päris) hoogsad ringteed polnud igatahes probleemiks ning “bemmi” sportlikuks häälestatud vedrustus hoidis autot väga kenasti kurvides. Loomulikult pole tegemist ideaalse autoga ning sportliku vedrustuse juures tuleb maksta lõivu linnasõidul, mil auto tundub veidi jäik.

Sisemus. BMW on enda sõnul kasutanud sõitjateruumis väga palju taaskasutatud materjale ning esmasel sisseistumisel tundub tõesti, et armatuuri must osa oleks nagu mõne auto pakiruumimatist välja lõigatud. Tegelikult on kokpit väga ruumikas ning avar, tekib tunne, nagu sõidaks mõnes mahtuniversaalis. Suure, tahvelarvutit meenutava, info-ja meelelahutusekraani kasutajaliides on ilus ning silmale hea vaadata, puuduvad igasugused viivitused ning kõike on võimalik oma tagumiku järgi sättida. Ainuke asi, mis mind kukalt kratsima pani, oli massiivne käiguvahetuskang või õigemini hoob, mis asub rooli taga paremal.

Aitäh Toivo ja Margo.